Looduses toimivas toitumisahelas söövad kõik kõiki. Puit koosneb suuresti ligniinist, mis on suurepärane toit paljudele bakteritele ja seentele. Kasvavat puitu kaitseb nende tegelaste eest tüve pealmine kiht -puidu koor. Kui koore sisse mingil põhjusel tekivad praod, vigastused, siis on ka kohe söödikud platsis. Mis siis veel rääkida kui saekaatris puidutüve koorime ning lõikame alasti saematerjaliks. Seetõttu püütaksegi töödeldud puitu värvide, lakkide, õlide ja muude puidukaitsevahenditega kaitsta. Miks aga ka viimistletud puit välitingimustes kümnekonna aastaga ära mädaneb?

Ilus, sirge metsas kasvav puutüvi on täiusliku ja tasakaalus ülesehitusega, mille sees ei ole pingeid. Kui me tüve saekaatris laudadeks ja prussideks lahti lõikame, lüüakse see tasakaal uppi. Seetõttu saematerjalid tõmbavadki kuivades kõveraks nagu tünnilauad ja krussi kui seasabad. Me saame küll neid mõjusid teatud virnastamis- ja kuivatamistingimustega  vähendada, kuid pinged puitu jäävad. Nende puitu kuhjuvate pingete pärast tekivad hiljem ka temasse muutuvates keskkonnatingimustes praod ja lõhed. Eriti palju pingeid tekib puitu, mis asub välistingimustes. Päeval seda puitu päike kuumutab, öine jahedus jahutab. Kord kastab selle vihm märjaks, kord kuivatab tuul. Sellega koos kord puit paisub, kord tõmbub kokku. See kõik võimendab niigi saematerjali sees olevaid pingeid. Tulemuseks on puitu tekkivad praod ja lõhed, mis ka viimistluskihti läbivad. Sealt aga pääsevad puidu kallale bakterid ja seened ning pidusöök saabki alata.

Seega ei piisa puidu kaitsmiseks ainult headest värvidest ja lakkidest. Vaja on ka, et puit ise oleks võimalikult pingete vaba ning need ei võimenduks ümbritseva keskkonna mõjul. Kui sada aastat tagasi saavutati see sellega, et maha saetavaid puid valiti hoolega ning metsa tehti ainult talvel ja kuufaase jälgides, siis tänapäeva masstootmise ajastul on saavutatav ainult puidu spetsiaalsete töötlemise võtetega. Üks selliselt töödeldud on näiteks accoya puit, millest pikemalt saab lugeda siit: www.accoya.com